Juba ainuüksi see nimi on kui pilvedega looritatud saladus. Selle tähendus võib olla valguse mägi, suursugune mägi või karavanide mägi. Või siis ka mitte. Kohalikul tšaga hõimul (ingl k wachagga, chagga) ei olegi terve mäemassiivi jaoks oma nime, vaid nad kutsuvad tuttavat lumist tippu, mis kõrgub majesteetliku vahimehena üle terve Aafrika mandri, olles ühtlasi selle kõrgeim punkt, lihtsalt nimega Kipoo (nüüdne nimekuju Kibo).
Vanad mehed teavad rääkida, et kaua aega tagasi, kui see lumine kuppel tšagadele silma hakkas, otsustati mäe otsa ronida, et seda lähemalt uurima, kuid loomulikult ei jõutud eriti kaugele. Siit ka nimi Kilemanjaare, Kilemanyaro või hoopis ehk Kilelemanjaare, mis tähendab „see, millele jäädakse alla” või „see, mis on võimatu”. Tšagad ei kasuta ja ei ole arvatavasti kunagi kasutanud selle mäe kohta nime Kilimanjaro. Kas kõik taandub pelgalt sellele, et palju hilisemal ajal on püütud sellele nimele võõramaalastest maadeuurijate soovil selgitust leida? Kas on lugu ehk üldse nii, et kui ammusel ajal kuulsid rannikult pärit pakikandjad tšagasid ütlemas kilemanjaare või kilemajyaro, viidates lihtsalt sellele, et selle mäe otsa on võimatu ronida, siis pidasid esimesed seda hoopis mäe nimeks? Võib-olla. Kuid kas sel ongi tähtsust?
Kilimanjaro – ükskõik kuidas me seda mäge ka ei kutsuks – on Ida-Aafrika ületamatu ilu võrdkuju. Kui te seda oma silmaga näete, siis mõistate miks. Kilimanjaro ei ole mitte ainult Aafrika mandri kõrgeim tipp, vaid ka maailma kõrgeim eraldiseisev mägi – see sirutub uhkes üksinduses taeva poole umbes 900 m kõrgusel võsasel rannikutasandikul ja selle suurim kõrgus on aukartustäratav 5895 m.
Kilimanjaro kohta ringleb arvutul hulgal lugusid ning tuhandeid müüte ja legende. Selle nõlvadel elava tšaga hõimu esindajad vestavad lugusid pügmeedest, kes ei ole pikemad kui inimlapsed ning kes elutsesid kunagi selle koobastes ja kaljulõhedes. Räägitakse, et kaljulõhedes, kuhu ei ole kunagi astunud turistide jalg, elasid jahipidamisest ja korilusest elatuvad mägipügmeed.
Kilimanjaroga on seotud rikkalikult rahvapärimusi. Kohalikud seostavad võimast lumega kaetud mäetippu taevaste võimudega, uskudes, et see on jumala eluase, mille muudab eriti kauniks säravvalge lumi.
Varemalt süüdistasid kohalikud kuival aastaajal vihma puudumises mäel elutsevaid kurje vaime, kuid kui vihma sadas liiga palju, kummardasid nad palvetades mäe poole ja palusid jumalalt andestust.
Üks tšagade pärimus selgitab, kuidas said Kilimanjaro kolm suurt tippu, mille piirjooni mahendavad laavamoodustised, oma praegusaegse sõbralikuma ilme. Kunagi ammu asusid Ida-Aafrikas kõrvuti kaks hiigelsuurt vulkaani: Kibo oli neist kõrgem ja uhkem ning Mawenzi väiksem ja oma muljetavaldava naabri peale pidevalt kade (Shira ei olnud selleks ajaks enam eraldi tipp).
Kibo oli neist kahest töökam ja Mawenzi kasutas teda pidevalt ära. Mawenzi lasi alatihti oma koldes põleval tulel kustuda ning tuli Kibo juurde abi otsima ja toitu paluma. Helde Kibo jättis alati kuivatatud banaanide uhmris peenestamise pooleli, et koguda Mawenzi jaoks süsi, ja pakkus talle kehakinnitust. Mawenzi ei osanud eriti hästi süüa teha ja oli Kibo pakutavaga alati väga rahul. Vahel laskis ta koldes põleval tulel kustuda isegi kaks või kolm korda järjest, et Kibo kannatust proovile panna.
Ühel päeval, kui söed olid taas kustunud, läks Mawenzi jälle Kibo juurde. Kuna Kibo ei olnud parasjagu kodus, otsustas Mawenzi omal käel hakkama saada. Mawenzi torises ja kaebles selle üle, et tal tuli ise toitu valmistada, tirides samal ajal hõõguvaid süsi tagasi oma kolde juurde. Kui Kibo tagasi jõudis, nägi ta kauguses temalt ära võetud süte punast kuma. Tema kolle oli tühi ja kõik hõõguvad söed ära viidud. Ta oli nii vihane, et haaras uhmrinuia, jooksis Mawenzi juurde ja lajatas talle sellega pähe – seepärast olevatki Mawenzi tipp tänaseni hambuline ja vulkaan ise uinunud.
Kuna Kilimanjaro on maailma kõrgeimate tippude seas üks kergemini ligipääsetavaid, meelitab see kohale mägironijaid tervest maailmast. Enamikul neist on kraatri äärele jõudmiseks tarvis vaid jalutuskeppi, sobivaid riideid ja meelekindlust. Ja need, kes tõusevad mäe tegelikku, Uhuru-nimelisse tippu või kraatri äärel asuvasse Gillmani Pointi, võivad uhkeldada mäe vallutamist kinnitava tunnistusega. Ja oma mälestustega.
Kuid Kilimanjaro on palju enamat kui vaid pelgalt kõrge mäetipp. Selle nõlvadest ülesminek on justkui ekskursioon läbi maailma kliimavööndite alates troopikast kuni Arktikani. Kilimanjarol on esindatud viis põhilist loodusvööndit: vihmametsad, nõmmed, rabanõmmed, mägikõrbed ja liustikud.
Vallutamise ajalugu
1861. aastal tegid Saksa ohvitser Baron Carl Claus von der Decken ja noor Briti geoloog Richard Thornton (1838–1863) esimese katse tõusta Kibole, kuid „ei jõudnud kaugemale kui kõrguseni 2500 m”. 1862. aastal tegi Von der Decken teise katse koos Otto Kersteniga. Nad jõudsid välja umbes 4280 m kõrgusele.
1887. aastal jõudis Saksa geoloogiaprofessor Hans Meyer esimesel katsel Kibo jalamile, kuid oli sunnitud tagasi pöörduma, sest tal puudus varustus Kibot katva sügava lume ja jääga toime tulemiseks. Järgmisel aastal kavatses Meyer koos kartograafi Oscar Baumanniga uuesti katsetada, kuid nende ettevõtmine nurjus Abushiri ülestõusu järelkajade tõttu. Meyer ja Baumann võeti kinni ja neid hoiti pantvangis. Vabadusse lasti nad alles pärast seda, kui nende eest tasuti kümme tuhat ruupiat lunaraha.
Meyer naasis 1889. aastal, et teha kolmas katse Kilimanjaro vallutamiseks ja sedakorda koos nimeka Austria mägironija Ludwig Purtschelleriga. Nende meeskonnas oli ka kaks kohalikku hõimupealikku, üheksa pakikandjat, kokk ja teejuht. Selle Mombasast alguse saanud jalgsiekspeditsiooni edu tagas tõik, et rajati arvukalt toiduvarudega vahelaagreid, nii et tipu vallutamiseks saaks teha mitu katset, ilma et peaks iga kord liiga kaugele tagasi laskuma. Meyer ja Purtscheller jõudsid 3. oktoobril kraatri ääre lähedale, olles kurnatud jäisesse nõlvakusse astumiskohtade raiumisest, ning 6. oktoobril 1889 ehk Purtschelleri 40. sünnipäeval vallutasid nad kraatri lõunaääre kõrgeima punkti. Nad olid esimesed, kes nägid oma silmaga, et Kibol on kraater, mis oli tol ajal jääga täidetud. Pärast Kibo ja Mawenzi vahelisse kurusse laskumist tegid Meyer ja Purtscheller katse tõusta järgmiseks tehniliselt raskemasse Mawenzi tippu, kuid jõudsid enne haigusele alla vandumist ainult 5096 m kõrgusesse eeltippu (hiljem sai see tipp nimeks Klute). 18. oktoobril ronisid nad uuesti Kibole, et siseneda kraatrisse ja seda uurida, tõustes selle harjale Hans Meyeri kurus. Meyer ja Purtscheller veetsid sel ekspeditsioonil kokku 16 päeva kõrgemal kui 4200 m merepinnast.
Kibo tippu roniti uuesti alles 20 aastat hiljem (geodeet M. Lange 1909. aastal) ning esimesena vallutasid kõrgeima tipu ehk Mawenzi (5149 m) alles 29. juulil 1912 Saksa mägironijad Edward Oehler ja Fritz Klute, kes nimetasid selle Meyeri auks Hans Meyeri tipuks. Kolmandana tõusid Kibole Oehler ja Klute üle Drygalski liustiku kulgeva läänepoolse marsruudi kaudu.
1989. aastal otsustas mäe vallutamise 100. aastapäeva tähistamise korralduskomitee anda postuumselt vastavad tunnistused Meyeri ja Purtschelleri ekspeditsioonil osalenud Aafrika päritolu pakikandjatele. Näis, et 1889. aasta ekspeditsiooni fotode ja dokumentide järgi võis ära tunda ühe veel elus oleva Marangu elaniku – Yohani Kinyala Lauwo. Lauwo ei osanud küll öelda oma vanust ega mäletanud Meyerit ega Purtschellerit, kuid suutis siiski meenutada, et oli kunagi liitunud Kilimanjaro ekspeditsiooniga, millega oli seotud mäe lähedal elav Hollandi arst, ja et ta ei kandnud selle kaheksapäevase ettevõtmise ajal kingi. Lauwo väitis, et oli enne I maailmasõda roninud mäe otsa kolmel korral. Komitee tegi kuuldu põhjal järelduse, et ta oli kuulunud Meyeri meeskonda ning peab olema seega sündinud 1871. aasta paiku. Lauwo suri 10. mail 1996 maailmarekordi väärilises vanuses – hinnanguliselt 124- või 125-aastasena – ning nüüdsel ajal viidatakse talle sageli kui Kilimanjaro esma- ja kaasvallutajale.
Omanäoline taimestik
Kilimanjaro „taevasaar”, mis esindab afromontane-kliimavööndit, on bioloogiliselt väga mitmekesine piirkond, kuid seal leidub vähe endeemilisi liike. Siiski tuleb endeemilistest liikidest ära mainida puhmjate kõrrelistega üle külvatud rohumaadel kasvav hiiglaslik keenia puisristirohi ning muud taimeliigid, mis on kohanenud mägiste elutingimustega.
Kilimanjarol on 3000-meetrises kõrgusevahemikus esindatud palju erinevaid metsatüüpe, kus kasvab üle 1200 soontaimeliigi. Niiskel lõunaküljel kasvavad okooteametsad. Kuival põhjaküljel aga Cassipourea- ja kadakatihnikud. Kanarbikurikkad lähisalpimetsad 4100 m kõrgusel on Aafrika kõige kõrgemal asuvad pilvemetsad. Kuigi see elukeskkond on bioloogiliselt väga mitmekesine, on endeemilisi liike vähe. Siiski võib jäänukliikide põhjal, mis asuvad madalamal asetsevate haritud piirkondade sügavaimates orgudes, järeldada, et kunagi paistsid Kilimanjaro metsad silma rikkaliku floora ja piiratud levikuga liikidega, mida on muidu leitud ainult Aafrika idapoolses mäeahelikus. Kesist endeemiliste liikide arvu Kilimanjarol võib seletada pigem madalamal kõrgusel asuvate metsade hävimise kui mäe suhteliselt noore vanusega.
Kilimanjaro metsade üks erijooni on ka see, et puudub bambusevöönd, mis on muidu olemas kõigil teistel Ida-Aafrika kõrgetel ja sademerikastel mägedel. Mujal on elevantide ja kahvripühvlite lemmikuks just aafrika mägibambus. Kilimanjarol elutsevad need suured taimetoidulised loomad põhjanõlvadel, kus on aga ulatusliku bambusevööndi tekkimiseks liialt kuiv. Neid loomaliike hoiavad niiske kliimaga lõunaküljelt eemal selle pinnamood ja inimesed, kes on mäejalamil maad harinud juba vähemalt 2000 aastat.
Just selline biootiliste ja abiootiliste tegurite koosmõju on üks võimalik selgitus bambusevööndi puudumisele Kilimanjarol, kuid ka piirkonna bioloogilisele mitmekesisusele ja endeemiliste liikide vähesusele. Kui see paika peab, siis on Kilimanjaro metsad suurepärane näide nii loomade kui ka inimeste tugevast ja pikaajalisest mõjust Aafrika maastikule.
Alates 1912. aastast on haihtunud üle 80% Kilimanjaro jääkattest. Aastatel 1912–1953 kadus see kiirusega umbes 1% aastas, kuid ajavahemikus 1989–2007 juba umbes 2,5% aastas. Jääkattest, mis oli olemas aastal 2000, oli aastaks 2007 kadunud juba 26%. Kuigi Kilimanjaro jääväljade praegune kahanemine ja õhenemine näib mäe kaheteistkümne millenniumi pikkust ajalugu arvestades üsna ainukordne, langeb see siiski kokku laiaulatusliku liustike taganemisega kogu maailmas väikestel ja keskmistel kõrgustel. Kui midagi ei muutu, saab Kilimanjaro hinnanguliselt täiesti jäävabaks ajavahemikus 2022–2033.