KILIMANJARO
Kilimanjaro on kõrgeim mägi Aafrikas ja Tansaania kõrgeim tipp. Paikneb üksi keset tasandikku, olles seega maailma kõrgeim eraldiseisev mägi (ingl. free-standing mountain). Päritolult kihtvulkaan kolme eraldi koonusega: Kibo (ka Uhuru Peak) 5895 meetrit, Mawenzi 5149 m ja Shira 3962 m. Nõlvad on kuni tipuni suhteliselt lauged, seetõttu ei eelda mäe otsa ronimine alpinisti tehnilist ettevalmistust, kuid hea tervis ja vastupidavus on vajalik. Retki mäele lubatakse vaid kogenud teejuhtide ja kandjatega. Tippu viib mitu eri raskusega mitmepäevast marsruuti. 4800–5000 meetrilt algab igilumevöönd. Mäge ümbritseval alal on moodustatud samanimeline rahvuspark (1688 km²), mis algselt hõlmas vaid vulkaani metsata alad alates 2700 m, hiljem ka mägimetsad alates 1820 meetrist kõrgemal.
Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib mu õde: „ Kuidas sa siiani ei ole aru saanud, kui raske ja kurnav on kogu see ettevõtmine? Miks sa jälle lähed?“
Hea sõber arvab, et vallutada sama mäe tippu mitu korda järjest on rutiinne ja igav. „Normaalsed inimesed käivad seitsmel erineval kontinendil, seitsmel erineval tipul. Otsivad uusi väljakutseid. Sina käid seitse korda sama mäe tipus. Lähed jälle. Miks?“
Ju ma siis ei ole tavamõttes normaalne. Mul on oma lugu selle mäega ja see on meie ühine saladus. See, kes minu ja mäe vahelise saladuse lahti muugib, saab korraga mõlemad korraga endale. Siiani ei ole seda juhtunud või ei ole tahetud. Las see saladus jääb siis seni mulle.
Ent ei ole mõtet rääkida rutiinist, ammugi igavusest. Mägi on küll sama, kuid inimesed, olukorrad ja ilmad on alati erinevad. Ning väga hea enesetunne ja meeletu elujõud, mis pärast pingutust kaasneb, korvab kõik eelnenud raskused. Lisaks mõned kaotatud kilod. Nii sai minu hobist töö ja töö on samas endiselt mu hobi.
Paljudel, kes ei ole mägimatkamisega eriti kokku puutunud, on unistus näha maailma ilusaimat päikesetõusu, mis avaneb Aafrika katuselt. Sellele unelmale on kindlasti kaasa aidanud ohtrad legendid ja raamatud Kilimanjaro kohta, nendeta ei matkaks sellel mäel aastas 50 000 – 80 000 turisti. Heategevusmatkad on toonud siia väga erinevaid inimesi. Leidub neid, kes on teekonna ette võtnud paljajalu, ratastoolis, jalutuna või pimedana. Neil kõigil on olnud oma sisemine mägi, mida nad ületavad. Nad on teistele oma lugudega inspiratsiooniks. Kui nemad suudavad, suudab ka tavaline ja terve inimene. Tuleb ainult tahta ja ennast sisemiselt ületada. Ega ilmaasjata kutsuta Kilimanjarot igaühe Everestiks.
Eesmärk on kõigil üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp. Vahet ei ole, millise raja sa valid, sihtpunkt on sama.
Aga siiski, miks minnakse?
Valdav enamikus vastab sellele küsimusele ühtemoodi – ma ei ole kunagi nii kõrgel käinud ja tahan teada, kas suudan seda. Ja me tõesti ei tea seda enne, kui oleme teele asunud. Juba otsus , et minna, on väärt austusavaldust. Unistada ja mõelda on üks, kuid teele asuda hoopis teine asi. Me tahame selle läbi teha, et ennast tundma õppida. Me ei tea enda kohta paljutki enne, kui oleme mingis olukorras. Inimene on tugevam, kui ta ise arvab. Lihtsalt mugavus on see, mis ei lase edasi liikuda enda eesmärgi poole.
Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Mõni on nimetanud seda nädalat ka minipalverännakuks. Kõvaketas puhastub täielikult ja energialaeng, mis järgnevatel kuudel keha täidab, on imeline.
Loe edasi Janika Vaikjärv raamatust "Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest."
Kilimanjaro on kõrgeim mägi Aafrikas ja Tansaania kõrgeim tipp. Paikneb üksi keset tasandikku, olles seega maailma kõrgeim eraldiseisev mägi (ingl. free-standing mountain). Päritolult kihtvulkaan kolme eraldi koonusega: Kibo (ka Uhuru Peak) 5895 meetrit, Mawenzi 5149 m ja Shira 3962 m. Nõlvad on kuni tipuni suhteliselt lauged, seetõttu ei eelda mäe otsa ronimine alpinisti tehnilist ettevalmistust, kuid hea tervis ja vastupidavus on vajalik. Retki mäele lubatakse vaid kogenud teejuhtide ja kandjatega. Tippu viib mitu eri raskusega mitmepäevast marsruuti. 4800–5000 meetrilt algab igilumevöönd. Mäge ümbritseval alal on moodustatud samanimeline rahvuspark (1688 km²), mis algselt hõlmas vaid vulkaani metsata alad alates 2700 m, hiljem ka mägimetsad alates 1820 meetrist kõrgemal.
MINU KILIMANJARO - IGAÜHE EVEREST
Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib mu õde: „ Kuidas sa siiani ei ole aru saanud, kui raske ja kurnav on kogu see ettevõtmine? Miks sa jälle lähed?“
Hea sõber arvab, et vallutada sama mäe tippu mitu korda järjest on rutiinne ja igav. „Normaalsed inimesed käivad seitsmel erineval kontinendil, seitsmel erineval tipul. Otsivad uusi väljakutseid. Sina käid seitse korda sama mäe tipus. Lähed jälle. Miks?“
Ju ma siis ei ole tavamõttes normaalne. Mul on oma lugu selle mäega ja see on meie ühine saladus. See, kes minu ja mäe vahelise saladuse lahti muugib, saab korraga mõlemad korraga endale. Siiani ei ole seda juhtunud või ei ole tahetud. Las see saladus jääb siis seni mulle.
Ent ei ole mõtet rääkida rutiinist, ammugi igavusest. Mägi on küll sama, kuid inimesed, olukorrad ja ilmad on alati erinevad. Ning väga hea enesetunne ja meeletu elujõud, mis pärast pingutust kaasneb, korvab kõik eelnenud raskused. Lisaks mõned kaotatud kilod. Nii sai minu hobist töö ja töö on samas endiselt mu hobi.
Paljudel, kes ei ole mägimatkamisega eriti kokku puutunud, on unistus näha maailma ilusaimat päikesetõusu, mis avaneb Aafrika katuselt. Sellele unelmale on kindlasti kaasa aidanud ohtrad legendid ja raamatud Kilimanjaro kohta, nendeta ei matkaks sellel mäel aastas 50 000 – 80 000 turisti. Heategevusmatkad on toonud siia väga erinevaid inimesi. Leidub neid, kes on teekonna ette võtnud paljajalu, ratastoolis, jalutuna või pimedana. Neil kõigil on olnud oma sisemine mägi, mida nad ületavad. Nad on teistele oma lugudega inspiratsiooniks. Kui nemad suudavad, suudab ka tavaline ja terve inimene. Tuleb ainult tahta ja ennast sisemiselt ületada. Ega ilmaasjata kutsuta Kilimanjarot igaühe Everestiks.
Eesmärk on kõigil üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp. Vahet ei ole, millise raja sa valid, sihtpunkt on sama.
Aga siiski, miks minnakse?
Valdav enamikus vastab sellele küsimusele ühtemoodi – ma ei ole kunagi nii kõrgel käinud ja tahan teada, kas suudan seda. Ja me tõesti ei tea seda enne, kui oleme teele asunud. Juba otsus , et minna, on väärt austusavaldust. Unistada ja mõelda on üks, kuid teele asuda hoopis teine asi. Me tahame selle läbi teha, et ennast tundma õppida. Me ei tea enda kohta paljutki enne, kui oleme mingis olukorras. Inimene on tugevam, kui ta ise arvab. Lihtsalt mugavus on see, mis ei lase edasi liikuda enda eesmärgi poole.
Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Mõni on nimetanud seda nädalat ka minipalverännakuks. Kõvaketas puhastub täielikult ja energialaeng, mis järgnevatel kuudel keha täidab, on imeline.
Loe edasi Janika Vaikjärv raamatust "Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest."
