SAFARI - MIS SEE ON?
Araablastest kaupmeeste karavanid, nende keeli msafar, liikusid Aafrikas ringi juba 7. sajandi keskpaigast alates, kaubaks orjad, loomanahad, ninasarvikute sarved ja vandel.Inglise keelde on sõna safari jõudnud suahiili keele vahendusel, kus see tähendab igasugust veidi pikemat reisi. „Valge (jahi)mehe“ safari formaadi loojaks võib pidada inglast William Cornwallis Harrist, kelle reisidel Lõuna-Aafrikas 19. sajandi keskpaiku vaadeldi, kütiti ning kirjeldati loomi ja taimi. Erinevalt maadeavastajate ja teadlaste ekspeditsioonidest ei pingutatud safaril olevad džentelmenid looduse uurimise ja kollektsioneerimisega üle, kuigi väiksemaid avastusigi juhtus. Ärgati mõõdukalt vara, sellele järgnes reibas retk püssiga (mida kandis püssikandja), keskpäevane puhkus, veel üks retk ning seejärel korralik õhtusöök piibujuttude ja napsiga lõkke ääres. Traditsiooniliseks safaridringiks kujunes džinn toonikuga, mis sel ajal oli malaariavastane jook. Seesama ettekääne (nagu mis tahes teinegi!) sobib pikendatud džinni joomiseks ka tänapäeval. Toonane toonik oli praegusega võrreldes märksa kiniinirikkam ja seepärast ka kibedam.
Juba Harris kirjutas oma safaritest mitu raamatut, kuid safariromantika leegi puhusid veelgi tõhusamalt loitma seikluskirjanikud, kellel polnud põnevike loomisel peale omaenese fantaasia teisi piire. Jules Verne’i romaan „Viis nädalat õhupalliga“ kirjeldas kolme inglase avastusretki Aafrikas. See ilmus 1863. aastal ja tegi Verne’i otsekohe kuulsaks kogu maailmas. Sama populaarseks sai ka Sir Henry Rider Haggardi romaan „Kuningas Saalomoni kaevandused“ (1885). Mõlemad raamatud on läitnud seiklusesädeme ka paljude eestlaste põues, võib isegi öelda, et paljude eestlaste Aafrika-kuvandi arhailisemad kihid on kujunenud nende üle sajandi vanade raamatute najal.
Tekst: Rein Kuresoo