HOMMIK ON ÕHTUST TARGEM

BLOGI

Kommenteeri
Katkend raamatust "Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest." Autor Janika Vaikjärv

    Hommik on õhtust targem.

    Olen vist maganud pea kümme tundi. Läbi seinte on laagriplatsilt kosta esimesi hääli. Kell on kuus varahommikul. Magamiskott on öisest higistamisest niiske ja põis punnis. Otsin hämaras oma saapaid, et pissile minna. Proovin küll mitte kolistada, kuid siiski hakkavad ka teised nihelema. Karge hommik tervitab mind päikesetõusuga. Mul on hea ja kerge olla. Jalgu lohistades lähen läbi märja rohu tualettideni. Vabanen ööga kogunenud põielaadungist ja vaatan veidi ringi. Eilne õhtu on mu mälust kadunud. Pigem mitte kadunud vaid ma ei ole jaksanud olulisi asju enda jaoks fikseerida. Piilun ukse vahelt söögikambrisse. Giidid ja pakikandjad pakivad oma magamisasemeid kokku. Nad kõik on oma öö veetnud rivis söögikambri põrandal. Ruum haiseb mustuse ja higi järgi. Tundub, et ma olen seal üleliigne ja lahkun sõnagi lausumata. Eemalt on tunda praemuna lõhna. Hommikusöök on tulele pandud. Lähen tagasi meie onni ja poen uuesti magamiskotti. Vahin lakke ja mõtlen omi mõtteid.

    „Hommik, kuis tervis?“ kuulen Liinat ennast vaikselt hüüdmas.

    „Suhteliselt ok vist. Kurk veidi valutab. Kuis sinul?“

    „Varbad tuikavad ja on endiselt paistes.“

    „Päris jama.“

    „Jama jah. Ma lähen ka vetsu ja proovin, kuis kõndida on“

    Kerge kolksatusega sulgub Liina järel uks. Kuulan hääli ja sagimist. Kaua ma lamada ei viitsi ja hakkan oma asju kokku pakkima. Minu sahmimine äratab ka viimased kaks unimütsi ja varsti on kogu ruum täitunud naeru ja jutuga. Liina on vahepeal tagasi tulnud ja otsustab siiski tänase päeva veel kaasa tulla. Kuigi ta jalg ei näita ühtegi paranemismärki, ei taha ta veel ka alla anda.

    Hommikusöögiks on praemuna, saiad ja mõned vorstiräbalad. Tuuakse ka suur pott putru. Mina seda putru süüa ei suuda. Pudrud ei ole kohe üldse minu teema, ei kodus ega mäel. Kuigi peaks end sundima sööma, siis ikkagi jään ma vaid kohvi ja võisaia juurde. August jagab tänased lõunasöögipakid meie vahel laiali. Piilume karbi ääre vahelt sisse ja väga see sisu eilsest ei erine. Pigem on seda toitu nagu isegi vähem, kui oli eile. Ivar sokutab oma lõunapaki Gunni seljakotti ja lubab selle eest terve tee ise ka ta kotti kanda.

    Umbes kell kaheksa asume teele. Ilm on ilus ja meeleolu hea. Meid ümbritsev loodus muutub iga saja meetriga. Maastik muutub kivisemaks ja rajad ebaühtlasemaks. Ivarile tundub meie tempo liiga aeglane ja ta paneb ees pikema sammuga minema. No jah. Tundub, et ta unustas, et kannab Gunni seljakotti, kus mõlema lõunasöök ja riided. Loodame, et ta ootab meid lõunapausiks mõeldud kohas. Meie kaheksane kamp on jällegi veidi laiali valgunud. Kõik on leidnud oma tempo ja ega ei peagi üksteise sabas kõndima. Gild tunneb huvi mu tervise vastu ja muretseb Liina jala pärast.

    Arendan Gildiga vestlust, et teada saada, mis põnevat mäel ka juhtunud on.

    Lisa kommentaar

    Email again: