Ajalugu

KILIMANJARO VALLUTAMISE AJALUGU

1861. aastal tegid Saksa ohvitser Baron Carl Claus von der Decken ja noor Briti geoloog Richard Thornton (1838–1863) esimese katse tõusta Kibole, kuid „ei jõudnud kaugemale kui kõrguseni 2500 m”. 1862. aastal tegi Von der Decken teise katse koos Otto Kersteniga. Nad jõudsid välja umbes 4280 m kõrgusele.

1887. aastal jõudis Saksa geoloogiaprofessor Hans Meyer esimesel katsel Kibo jalamile, kuid oli sunnitud tagasi pöörduma, sest tal puudus varustus Kibot katva sügava lume ja jääga toime tulemiseks. Järgmisel aastal kavatses Meyer koos kartograafi Oscar Baumanniga uuesti katsetada, kuid nende ettevõtmine nurjus Abushiri ülestõusu järelkajade tõttu. Meyer ja Baumann võeti kinni ja neid hoiti pantvangis. Vabadusse lasti nad alles pärast seda, kui nende eest tasuti kümme tuhat ruupiat lunaraha.

 Meyer naasis 1889. aastal, et teha kolmas katse Kilimanjaro vallutamiseks ja sedakorda koos nimeka Austria mägironija Ludwig Purtschelleriga. Nende meeskonnas oli ka kaks kohalikku hõimupealikku, üheksa pakikandjat, kokk ja teejuht. Selle Mombasast alguse saanud jalgsiekspeditsiooni edu tagas tõik, et rajati arvukalt toiduvarudega vahelaagreid, nii et tipu vallutamiseks saaks teha mitu katset, ilma et peaks iga kord liiga kaugele tagasi laskuma. Meyer ja Purtscheller jõudsid 3. oktoobril kraatri ääre lähedale, olles kurnatud jäisesse nõlvakusse astumiskohtade raiumisest, ning 6. oktoobril 1889 ehk Purtschelleri 40. sünnipäeval vallutasid nad kraatri lõunaääre kõrgeima punkti. Nad olid esimesed, kes nägid oma silmaga, et Kibol on kraater, mis oli tol ajal jääga täidetud. Pärast Kibo ja Mawenzi vahelisse kurusse laskumist tegid Meyer ja Purtscheller katse tõusta järgmiseks tehniliselt raskemasse Mawenzi tippu, kuid jõudsid enne haigusele alla vandumist ainult 5096 m kõrgusesse eeltippu (hiljem sai see tipp nimeks Klute). 18. oktoobril ronisid nad uuesti Kibole, et siseneda kraatrisse ja seda uurida, tõustes selle harjale Hans Meyeri kurus. Meyer ja Purtscheller veetsid sel ekspeditsioonil kokku 16 päeva kõrgemal kui 4200 m merepinnast.

Kibo tippu roniti uuesti alles 20 aastat hiljem (geodeet M. Lange 1909. aastal) ning esimesena vallutasid kõrgeima tipu ehk Mawenzi (5149 m) alles 29. juulil 1912 Saksa mägironijad Edward Oehler ja Fritz Klute, kes nimetasid selle Meyeri auks Hans Meyeri tipuks. Kolmandana tõusid Kibole Oehler ja Klute üle Drygalski liustiku kulgeva läänepoolse marsruudi kaudu.

1989. aastal otsustas mäe vallutamise 100. aastapäeva tähistamise korralduskomitee anda postuumselt vastavad tunnistused Meyeri ja Purtschelleri ekspeditsioonil osalenud Aafrika päritolu pakikandjatele. Näis, et 1889. aasta ekspeditsiooni fotode ja dokumentide järgi võis ära tunda ühe veel elus oleva Marangu elaniku – Yohani Kinyala Lauwo. Lauwo ei osanud küll öelda oma vanust ega mäletanud Meyerit ega Purtschellerit, kuid suutis siiski meenutada, et oli kunagi liitunud Kilimanjaro ekspeditsiooniga, millega oli seotud mäe lähedal elav Hollandi arst, ja et ta ei kandnud selle kaheksapäevase ettevõtmise ajal kingi. Lauwo väitis, et oli enne I maailmasõda roninud mäe otsa kolmel korral. Komitee tegi kuuldu põhjal järelduse, et ta oli kuulunud Meyeri meeskonda ning peab olema seega sündinud 1871. aasta paiku. Lauwo suri 10. mail 1996 maailmarekordi väärilises vanuses – hinnanguliselt 124- või 125-aastasena – ning nüüdsel ajal viidatakse talle sageli kui Kilimanjaro esma- ja kaasvallutajale.