Kilima Njaro (suahiili k), Oldoinyo Oibor (maasai k)
Juba ainuüksi see nimi on kui pilvedega looritatud saladus. Selle tähendus võib olla valguse mägi, suursugune mägi või karavanide mägi. Või siis ka mitte. Kohalikul tšaga hõimul (ingl k wachagga, chagga) ei olegi terve mäemassiivi jaoks oma nime, vaid nad kutsuvad tuttavat lumist tippu, mis kõrgub majesteetliku vahimehena üle terve Aafrika mandri, olles ühtlasi selle kõrgeim punkt, lihtsalt nimega Kipoo (nüüdne nimekuju Kibo).
Vanad mehed teavad rääkida, et kaua aega tagasi, kui see lumine kuppel tšagadele silma hakkas, otsustati mäe otsa ronida, et seda lähemalt uurima, kuid loomulikult ei jõutud eriti kaugele. Siit ka nimi Kilemanjaare, Kilemanyaro või hoopis ehk Kilelemanjaare, mis tähendab „see, millele jäädakse alla” või „see, mis on võimatu”. Tšagad ei kasuta ja ei ole arvatavasti kunagi kasutanud selle mäe kohta nime Kilimanjaro. Kas kõik taandub pelgalt sellele, et palju hilisemal ajal on püütud sellele nimele võõramaalastest maadeuurijate soovil selgitust leida? Kas on lugu ehk üldse nii, et kui ammusel ajal kuulsid rannikult pärit pakikandjad tšagasid ütlemas kilemanjaare või kilemajyaro, viidates lihtsalt sellele, et selle mäe otsa on võimatu ronida, siis pidasid esimesed seda hoopis mäe nimeks? Võib-olla. Kuid kas sel ongi tähtsust?
Kilimanjaro – ükskõik kuidas me seda mäge ka ei kutsuks – on Ida-Aafrika ületamatu ilu võrdkuju. Kui te seda oma silmaga näete, siis mõistate miks. Kilimanjaro ei ole mitte ainult Aafrika mandri kõrgeim tipp, vaid ka maailma kõrgeim eraldiseisev mägi – see sirutub uhkes üksinduses taeva poole umbes 900 m kõrgusel võsasel rannikutasandikul ja selle suurim kõrgus on aukartustäratav 5895 m.
Kilimanjaro kohta ringleb arvutul hulgal lugusid ning tuhandeid müüte ja legende. Selle nõlvadel elava tšaga hõimu esindajad vestavad lugusid pügmeedest, kes ei ole pikemad kui inimlapsed ning kes elutsesid kunagi selle koobastes ja kaljulõhedes. Räägitakse, et kaljulõhedes, kuhu ei ole kunagi astunud turistide jalg, elasid jahipidamisest ja korilusest elatuvad mägipügmeed.
Kilimanjaroga on seotud rikkalikult rahvapärimusi. Kohalikud seostavad võimast lumega kaetud mäetippu taevaste võimudega, uskudes, et see on jumala eluase, mille muudab eriti kauniks säravvalge lumi.
Varemalt süüdistasid kohalikud kuival aastaajal vihma puudumises mäel elutsevaid kurje vaime, kuid kui vihma sadas liiga palju, kummardasid nad palvetades mäe poole ja palusid jumalalt andestust.
Üks tšagade pärimus selgitab, kuidas said Kilimanjaro kolm suurt tippu, mille piirjooni mahendavad laavamoodustised, oma praegusaegse sõbralikuma ilme. Kunagi ammu asusid Ida-Aafrikas kõrvuti kaks hiigelsuurt vulkaani: Kibo oli neist kõrgem ja uhkem ning Mawenzi väiksem ja oma muljetavaldava naabri peale pidevalt kade (Shira ei olnud selleks ajaks enam eraldi tipp).
Kibo oli neist kahest töökam ja Mawenzi kasutas teda pidevalt ära. Mawenzi lasi alatihti oma koldes põleval tulel kustuda ning tuli Kibo juurde abi otsima ja toitu paluma. Helde Kibo jättis alati kuivatatud banaanide uhmris peenestamise pooleli, et koguda Mawenzi jaoks süsi, ja pakkus talle kehakinnitust. Mawenzi ei osanud eriti hästi süüa teha ja oli Kibo pakutavaga alati väga rahul. Vahel laskis ta koldes põleval tulel kustuda isegi kaks või kolm korda järjest, et Kibo kannatust proovile panna.
Ühel päeval, kui söed olid taas kustunud, läks Mawenzi jälle Kibo juurde. Kuna Kibo ei olnud parasjagu kodus, otsustas Mawenzi omal käel hakkama saada. Mawenzi torises ja kaebles selle üle, et tal tuli ise toitu valmistada, tirides samal ajal hõõguvaid süsi tagasi oma kolde juurde. Kui Kibo tagasi jõudis, nägi ta kauguses temalt ära võetud süte punast kuma. Tema kolle oli tühi ja kõik hõõguvad söed ära viidud. Ta oli nii vihane, et haaras uhmrinuia, jooksis Mawenzi juurde ja lajatas talle sellega pähe – seepärast olevatki Mawenzi tipp tänaseni hambuline ja vulkaan ise uinunud.
Kuna Kilimanjaro on maailma kõrgeimate tippude seas üks kergemini ligipääsetavaid, meelitab see kohale mägironijaid tervest maailmast. Enamikul neist on kraatri äärele jõudmiseks tarvis vaid jalutuskeppi, sobivaid riideid ja meelekindlust. Ja need, kes tõusevad mäe tegelikku, Uhuru-nimelisse tippu või kraatri äärel asuvasse Gillmani Pointi, võivad uhkeldada mäe vallutamist kinnitava tunnistusega. Ja oma mälestustega.
Kuid Kilimanjaro on palju enamat kui vaid pelgalt kõrge mäetipp. Selle nõlvadest ülesminek on justkui ekskursioon läbi maailma kliimavööndite alates troopikast kuni Arktikani. Kilimanjarol on esindatud viis põhilist loodusvööndit: vihmametsad, nõmmed, rabanõmmed, mägikõrbed ja liustikud.
