Serengeti rahvuspark
Serengeti rahvuspark on üks Tansaania rahvusparkidest, mis asub Serengeti ökosüsteemis Mara ja Simiyu piirkondades. Ta on tuntud oma iga-aastase loomarände poolest - rändama hakkab üle 1,5 valgehabe-gnuu ja 250 000 sebrat, samuti hulgaliselt Niiluse krokodille ja meemäkrasid.
Maasai rahvas oli oma kariloomi karjatanud Ida-Mara maakonna lahtistel tasandikel, mida nad nimetasid „lõpututeks tasandikeks” umbes 200 aastat, kui esimene Euroopa maadeavastaja, austerlane Oscar Baumann, külastas seda ala aastal 1892. Nimi „Serengeti” on Maasai poolt ala kirjeldamiseks kasutatava sõna tuletis - siringet, mis tähendab „kohta, kus maa jookseb igavesti edasi”.
Esimene Serengetit külastanud ameeriklane oli Stewart Edward White, kes talletas oma uurimused Põhja-Serengetis 1913. aastal. Ta naasis 1920. aastatel Serengetisse ja telkis kolm kuud Seronera ümbruses. Selle aja jooksul lasid tema ja ta kaaslased maha 50 lõvi.
Kuna lõvide küttimine muutis nende populatsiooni napiks, kehtestas Briti koloniaalvalitsus aastal 1921 osalise keelu 800 aakri (3,2 km2) ulatuses ja täieliku keelu aastal 1929. Need meetmed panid aluse Serengeti rahvuspargile, mis rajati aastal 1951.
Serengeti kogus rohkem kuulsust pärast Bernhard Grzimeki ja tema poja Miikaeli algset tööd 1950. aastatel. Koos tegid nad raamatu ja filmi "Serengeti ei sure", mida tuntakse laialdaselt kui ühte tähtsamatest looduskaitselise dokumentaalfilmi varasemast ajast.
Eluslooduse säilitamiseks saatsid britid 1959. aastal pargist seal elunenud Maasai elanikud välja ja asutasid nad ümber Ngorongoro kaitsealale. Selle otsuse ümber on endiselt märkimisväärne vastuolulisus, mis on seotud koloniaalvõimude sunnil ja pettusel põhinevate väidetega.
Park on tuntud üle kogu maailma oma eluslooduse ja suure bioloogilise mitmekesisuse poolest.
Rändavad – ja ka mõned paiksed – gnuud moodustavad suurima imetajate populatsiooni meie planeedil.
Teekonnal läbi Serengeti - Mara ökosüsteemi liitus nendega veel 250 000 sebrat, pool miljonit Thomsoni ja Granti gaselli, kümneid tuhandeid topisid ja suuri Aafrika antiloope. Masai kaelkirjakuid, vesivohlusid, impalasid, tüügassigasid ja jõehobusid leidub samuti rohkesti. Serengeti rahvuspargis on esindatud ka mõned haruldased antiloobiliigid nagu spiraaljate sarvedega antiloop (põderantiloop ehk kanna), sassa, savanniantiloop, võsapukk, väikekudu, narmaskõrvne antiloop ja dik-dik.
Turistide seas on populaarseimad loomad Suur Viisik, kelleks on:
Lõvi: Usutavasti on Serengetis Aafrika suurim lõvide populatsioon, seda saakloomade arvukuse tõttu. Selles ökosüsteemis elab üle 3000 lõvi.
Leopard: Neid eraklikke kiskjaid on Seronera piirkonnas sageli nähtud, kuid neid esineb kogu rahvuspargis arvatavalt 1000 ringis.
Elevant: Populatsioon on edukalt taastunud 1980ndatel toimunud salaküttimisest, arv usutakse olevat üle 5000 isendi ja eriti palju leidub neid pargi põhjaosas.
Ida-Aafrika must ninasarvik: nad elutsevad põhiliselt kopjedes pargi keskosas, vaid vähesed isendid pääsesid salaküttimise buumist. Vahel juhtub, et parki satuvad ka isendid põhjapoolsetelt aladelt Maasai Mara Reservuaat). Nüüdseks on pargis säilinud väike, kuid stabiilne populatsioon – 31 isendit.
Aafrika pühvel: neid on Suure Viisiku seast pargis kõige rohkem, ligikaudu 53 000 isendit.
Lihasööjate hulka kuulub ka – Suure Viiskiku kõrval – gepard. Neid on gasellide arvukuse tõttu rohkesti. Hüääne on umbes 4000, siis on kaks liiki šaakaleid, Aafrika kuldne hunt, meemäger, triibuline hüään, serval, seitse liiki mongoose, kaks saarmaliiki ja hiljuti taasavastatud Ida-aafrika metsikud koerad (teadaolevalt 1991 kohalikes tingimustes väljasurnud liik). Väljaspool kommertssafareid saab Grumeti jõe galeriimetsades näha ka selliseid primaate nagu kollane paavian ja oliivipaavian, vervetahv, pata ning must-valge pärdik.
Muude imetajate hulgas on tuhnik, tsiibethüään, kõrvukrebane, rohtla-soomusloom, okassiga, kolm liiki damaane , Kapi jänes.
Serengeti rahvuspark näitab üles suurt huvi ka ornitoloogia vallas – seal on umbes 500 linnuliiki, nende hulgas Masai jaanalind, kurgkotkas, hiidtrapp, kiiver-pärlkana, lõuna-maasarvik, kroonkurg, marabu, väike flamingo, kuningkotkas, lembelind, pühvlilind ja veel palju kotkalisi.
Roomajaid esindavad Serengeti rahvuspargis Niiluse krokodill, leopardkilpkonn, liigendservkilpkonn, agaam, Niiluse varaan, kameeleon, Aafrika püüton, must mamba, mustkael-kobra, Aafrika rästik.
Alates 2005 on kaitseala koos Maasai Mara rahvusreservaadi ja Lõvilinnusega Ida-Aafrikas osa Lion Conservation Unitist.
Serengeti rahvuspark on üks Tansaania rahvusparkidest, mis asub Serengeti ökosüsteemis Mara ja Simiyu piirkondades. Ta on tuntud oma iga-aastase loomarände poolest - rändama hakkab üle 1,5 valgehabe-gnuu ja 250 000 sebrat, samuti hulgaliselt Niiluse krokodille ja meemäkrasid.
Maasai rahvas oli oma kariloomi karjatanud Ida-Mara maakonna lahtistel tasandikel, mida nad nimetasid „lõpututeks tasandikeks” umbes 200 aastat, kui esimene Euroopa maadeavastaja, austerlane Oscar Baumann, külastas seda ala aastal 1892. Nimi „Serengeti” on Maasai poolt ala kirjeldamiseks kasutatava sõna tuletis - siringet, mis tähendab „kohta, kus maa jookseb igavesti edasi”.
Esimene Serengetit külastanud ameeriklane oli Stewart Edward White, kes talletas oma uurimused Põhja-Serengetis 1913. aastal. Ta naasis 1920. aastatel Serengetisse ja telkis kolm kuud Seronera ümbruses. Selle aja jooksul lasid tema ja ta kaaslased maha 50 lõvi.
Kuna lõvide küttimine muutis nende populatsiooni napiks, kehtestas Briti koloniaalvalitsus aastal 1921 osalise keelu 800 aakri (3,2 km2) ulatuses ja täieliku keelu aastal 1929. Need meetmed panid aluse Serengeti rahvuspargile, mis rajati aastal 1951.
Serengeti kogus rohkem kuulsust pärast Bernhard Grzimeki ja tema poja Miikaeli algset tööd 1950. aastatel. Koos tegid nad raamatu ja filmi "Serengeti ei sure", mida tuntakse laialdaselt kui ühte tähtsamatest looduskaitselise dokumentaalfilmi varasemast ajast.
Eluslooduse säilitamiseks saatsid britid 1959. aastal pargist seal elunenud Maasai elanikud välja ja asutasid nad ümber Ngorongoro kaitsealale. Selle otsuse ümber on endiselt märkimisväärne vastuolulisus, mis on seotud koloniaalvõimude sunnil ja pettusel põhinevate väidetega.
Park on tuntud üle kogu maailma oma eluslooduse ja suure bioloogilise mitmekesisuse poolest.
Rändavad – ja ka mõned paiksed – gnuud moodustavad suurima imetajate populatsiooni meie planeedil.
Teekonnal läbi Serengeti - Mara ökosüsteemi liitus nendega veel 250 000 sebrat, pool miljonit Thomsoni ja Granti gaselli, kümneid tuhandeid topisid ja suuri Aafrika antiloope. Masai kaelkirjakuid, vesivohlusid, impalasid, tüügassigasid ja jõehobusid leidub samuti rohkesti. Serengeti rahvuspargis on esindatud ka mõned haruldased antiloobiliigid nagu spiraaljate sarvedega antiloop (põderantiloop ehk kanna), sassa, savanniantiloop, võsapukk, väikekudu, narmaskõrvne antiloop ja dik-dik.
Turistide seas on populaarseimad loomad Suur Viisik, kelleks on:
Lõvi: Usutavasti on Serengetis Aafrika suurim lõvide populatsioon, seda saakloomade arvukuse tõttu. Selles ökosüsteemis elab üle 3000 lõvi.
Leopard: Neid eraklikke kiskjaid on Seronera piirkonnas sageli nähtud, kuid neid esineb kogu rahvuspargis arvatavalt 1000 ringis.
Elevant: Populatsioon on edukalt taastunud 1980ndatel toimunud salaküttimisest, arv usutakse olevat üle 5000 isendi ja eriti palju leidub neid pargi põhjaosas.
Ida-Aafrika must ninasarvik: nad elutsevad põhiliselt kopjedes pargi keskosas, vaid vähesed isendid pääsesid salaküttimise buumist. Vahel juhtub, et parki satuvad ka isendid põhjapoolsetelt aladelt Maasai Mara Reservuaat). Nüüdseks on pargis säilinud väike, kuid stabiilne populatsioon – 31 isendit.
Aafrika pühvel: neid on Suure Viisiku seast pargis kõige rohkem, ligikaudu 53 000 isendit.
Lihasööjate hulka kuulub ka – Suure Viiskiku kõrval – gepard. Neid on gasellide arvukuse tõttu rohkesti. Hüääne on umbes 4000, siis on kaks liiki šaakaleid, Aafrika kuldne hunt, meemäger, triibuline hüään, serval, seitse liiki mongoose, kaks saarmaliiki ja hiljuti taasavastatud Ida-aafrika metsikud koerad (teadaolevalt 1991 kohalikes tingimustes väljasurnud liik). Väljaspool kommertssafareid saab Grumeti jõe galeriimetsades näha ka selliseid primaate nagu kollane paavian ja oliivipaavian, vervetahv, pata ning must-valge pärdik.
Muude imetajate hulgas on tuhnik, tsiibethüään, kõrvukrebane, rohtla-soomusloom, okassiga, kolm liiki damaane , Kapi jänes.
Serengeti rahvuspark näitab üles suurt huvi ka ornitoloogia vallas – seal on umbes 500 linnuliiki, nende hulgas Masai jaanalind, kurgkotkas, hiidtrapp, kiiver-pärlkana, lõuna-maasarvik, kroonkurg, marabu, väike flamingo, kuningkotkas, lembelind, pühvlilind ja veel palju kotkalisi.
Roomajaid esindavad Serengeti rahvuspargis Niiluse krokodill, leopardkilpkonn, liigendservkilpkonn, agaam, Niiluse varaan, kameeleon, Aafrika püüton, must mamba, mustkael-kobra, Aafrika rästik.
Alates 2005 on kaitseala koos Maasai Mara rahvusreservaadi ja Lõvilinnusega Ida-Aafrikas osa Lion Conservation Unitist.
