Mäehaigus ja tervis
Kilimanjarol saab mägironijatele kõige sagedamini saatuslikuks äge mäestikuhaigus (AMS). See võib tulla üllatusena neile, kes on igal aastal Kilimanjarole ronivate hordide tõttu eksiarvamusel, et Aafrika kõrgeim tipp on ohutu valik. Kahjuks – ja nagu iga mägironija teile kinnitaks – ei ole olemas ohutut mäge, eriti kui see on pea 6000 meetrit kõrge, selle tipus valitsevad äärmuslikud ilmastikuolud ja madalamatel nõlvadel luusivad ringi lihasööjad metsloomad.
Kuid mägironijate suurimaks vaenlaseks Kilimanjarol ei ole tõenäoliselt ei ilm ega metsloomad, vaid hoopis kõrgus.
Kuid iga mägironija saab ka ise midagi ära teha – ennetada mäestikuhaiguse tekkimist.
Mäestikuhaiguse tekkemehhanism on üsna lihtne. Troposfääris (kõrgusvahemik merepinnast kuni umbes 10 km kõrguseni) on õhu koostis alati ühesugune: õhk sisaldab nimelt 20% hapnikku ja pea 80% lämmastikku.
Nii et kui öeldakse, et mäestikuhaigust põhjustab mäetipus valitsev hapnikupuudus, siis ei pea see rangelt öeldes paika. Õhus on endiselt 20% hapnikku. Kuid probleemiks ei ole mitte hapniku vähesus, vaid langenud õhurõhk.
Täpsemalt öeldes langeb õhurõhk umbes kümnendiku iga ülespoole tõustud 1000 m kohta. Seega on õhurõhk Kilimanjaro tipus umbes 40% merepinnal valitsevast õhurõhust.
Teisisõnu ja lihtinimese keeles tähendab see, et kuigi mäetipus sisse hingatud õhus on endiselt 20% hapnikku nii nagu merepinnalgi, ei täitu kopsud õhuga nii kergesti, sest langenud õhurõhu tõttu surutakse seda kopsudesse vähem. Nii jõuab Kilimanjarol kopsudesse iga hingetõmbega poole vähem õhku – ja hapnikku – võrreldes sellega, mis jõuab organismi näiteks sadamalinnas Dar es Salaamis viibides.
Sellised tingimused võivad inimese tervislikku seisundit tõsiselt kahjustada, sest lõppude lõpuks on hapnik meie heaoluks vältimatult vajalik. Selleta ei saa talitleda ei elutähtsad organid ega lihased. Neisse transpordivad hapnikku punalibled. Viimased ammutavad seda kopsudest ja jõuavad tänu vereringele, mida süda käimas hoiab, kõikjale organismi, varustades seda hapnikuga. Probleemid tekivad kõrgusel, kus kõige elutähtsam organ ehk inimaju ei saa piisavalt hapnikku ja selle talitlus on häiritud. Aju võib võrrelda keha juhtimiskeskusega, mis tähendab, et kui see hakkab tõrkuma, siis teeb seda ka ülejäänud organism – ja sageli lõppeb see surmaga.
Kuidas täpselt hapnikupuudus mäestikuhaigust põhjustab?
Õnneks on inimkeha väga kohanemisvõimeline ja suudab harjuda sellega, et suurel kõrgusel jõuab organismi vähem hapnikku. Inimene hakkab alateadlikult hingama sügavamalt ja kiiremini, veri muutub paksemaks, sest keha toodab rohkem punaliblesid, ja süda hakkab kiiremini lööma. Selle tulemusena jõuab elutähtsatesse elunditesse sama palju hapnikku kui tavatingimustes.
Kuid selleks, et kehas need muutused toimuksid, on tarvis aega. Kuigi inimene hakkab sügavamalt ja kiiremini hingama pea kohe, kuid organism tajub, et hapnikku ei ole piisavalt, kulub vere paksenemiseks paar päeva. Kuid paljudel ei olegi Kilimanjarol viibimiseks sageli rohkem aega kui mõni päev ja nii ei jõua kehas toimuda vajalikud muudatused. Siis ongi tagajärjeks mäestikuhaigus. Mäestikuhaigust põhjustab see, kui organism ei suuda suurtel kõrgustel viibides piisavalt kiiresti kohaneda õhurõhu langusega.
Sinu tervis on sulle kõige olulisem!
Kuna külastajad tõusevad Kilimanjarol märksa aeglasemalt ja alustavad madalamatelt kõrgustelt, siis on ka aklimatiseerumisega kaasnevad tõsised probleemid siin tunduvalt harvemad. Seepärast on Pulmonaarse ja Tserebraalse turse (Pulmonary and Cerebral Oedema; HAPE ja HACE) juhud väga harvad. Haigusjuhtude vähene arvukus on põhjustatud pikemast aklimatiseerumisperioodist kuid ka asjaolust, et kui ronija tunneb end 4000meetri kõrgusel halvasti, siis ta ei sunni end veel 2 päeva jätkama, ise samal ajal ikka hullemasse ja hullemasse olukorda sattudes. Seega tuleb ta alla.
Selline haigus nagu „Äge Mäehaigus“ (Acute Mountain Sickness; AMS) on tunduvalt tavalisem. Sellega kaasnevad söögiisu langus, peavalu, iiveldus ja oksendamine ning 4800meetrit või kõrgemal tunneb seda 80% või rohkem mägironijatest.
Tihti piisab aklimatiseerumiseks vaid 500 meetrisest laskumisest ja sellel kõrgusel paari päevalisest püsimisest. Diamox’i või Diacarbi kasutamine võib ära hoida või leevendada mäehaiguse tõsidust.
Pulmonaarse turse puhul võib täheldada järgnevaid lisaprobleeme – hingamisraskused, ka puhkamise ajal, rindkerest kostuvad korisevad hääled ja mõnikord ka vesine veresegune sülg. Nahk võib olla külm ja niiske, küüned ja huuled sinakad. Tserebraal turse puhul on lisasümptomiteks aga tugev peavalu, hallutsinatsioonid ja koordinatsiooni puudulikkus. Lase enda käest aega ajalt küsida kui palju on 1+1 või oma nime. Kui sa oma nime ei mäleta ja arvutada ei oska, siis võib asi olla juba väga tõsine.
Abi peab andma koheselt. LASKU MADAMALE! Isegi kui see tähendab öösel ronimist. Esimeste nähtude ilmnemisest surmani võib minna vaid 12 tundi. Kui kaasas on hapnikuballoonid, siis peab neid kohe kasutama.
Hüpotermia on keha tavatemperatuuri langemine. Probleemi ennetamine on parim toimimisviis. Kasuta sobivat varustust. Ära lase endal ja oma riietel märjaks saada, olgu siis vihmast või higistamisest. Puhkamisel hoidu tuulest. Ravi on lihtne ning seda tuleb teostada koheselt. Võta seljast märjad rõivad ja roni magamiskotti (või kahte või kolme), kui võimalik, peaks magamiskotis olema ka teine inimene. Otsene puutumine vastu teise inimese sooja keha ja nahka on parim.
Kaitse ennast päikesepõletuste eest. Kuna umbes 50% maakera kaitsvast atmosfärist asub 5000m kõrgusel, siis mägedes filtreeritakse kahjulikke madala sagedusega ultraviolet kiiri tunduvalt vähem välja ning seetõttu on päikesekiired ka tunduvalt kahjulikumad. See võib viia päikesele paljastatud naha tugeva põletuseni. Soovitan kasutada vähemalt 25+ faktoriga päikesekreemi. 4000 meetri kõrgusel on soovitav kanda päikeseprille, millel on ka küljekaitsed või siis hoopis korralikke lumeprille. Eriti olulised on lumeprillid just siis kui ületatakse tipus lund ja jääd ning seda ka pilvise ilma puhul. Lumepimedus on väga valulik kogemus. Silmatilgad võivad küll aidata, aga parim ravi on silmad 24 tunniks kinni katta.
Mäkke viivad sind su jalad! Halvasti istuvate, uute ja vähe kantud jalanõude tagajärjeks on villid. Kui jalanõud on pisutki väikesed, käivad varbad tugevalt vastu saapanina ning saavad kõvasti kannatada, eriti laskumisel. Varba küüned peaksid olema nii lühikesed kui võimalik.
