OMAPÄRANE TAIMESTIK

Kilimanjaro „taevasaar”, mis esindab afromontane-kliimavööndit, on bioloogiliselt väga mitmekesine piirkond, kuid seal leidub vähe endeemilisi liike. Siiski tuleb endeemilistest liikidest ära mainida puhmjate kõrrelistega üle külvatud rohumaadel kasvav hiiglaslik keenia puisristirohi ning muud taimeliigid, mis on kohanenud mägiste elutingimustega.

 Kilimanjarol on 3000-meetrises kõrgusevahemikus esindatud palju erinevaid metsatüüpe, kus kasvab üle 1200 soontaimeliigi. Niiskel lõunaküljel kasvavad okooteametsad. Kuival põhjaküljel aga Cassipourea- ja kadakatihnikud. Kanarbikurikkad lähisalpimetsad 4100 m kõrgusel on Aafrika kõige kõrgemal asuvad pilvemetsad. Kuigi see elukeskkond on bioloogiliselt väga mitmekesine, on endeemilisi liike vähe. Siiski võib jäänukliikide põhjal, mis asuvad madalamal asetsevate haritud piirkondade sügavaimates orgudes, järeldada, et kunagi paistsid Kilimanjaro metsad silma rikkaliku floora ja piiratud levikuga liikidega, mida on muidu leitud ainult Aafrika idapoolses mäeahelikus. Kesist endeemiliste liikide arvu Kilimanjarol võib seletada pigem madalamal kõrgusel asuvate metsade hävimise kui mäe suhteliselt noore vanusega.

Kilimanjaro metsade üks erijooni on ka see, et puudub bambusevöönd, mis on muidu olemas kõigil teistel Ida-Aafrika kõrgetel ja sademerikastel mägedel. Mujal on elevantide ja kahvripühvlite lemmikuks just aafrika mägibambus. Kilimanjarol elutsevad need suured taimetoidulised loomad põhjanõlvadel, kus on aga ulatusliku bambusevööndi tekkimiseks liialt kuiv. Neid loomaliike hoiavad niiske kliimaga lõunaküljelt eemal selle pinnamood ja inimesed, kes on mäejalamil maad harinud juba vähemalt 2000 aastat.

Just selline biootiliste ja abiootiliste tegurite koosmõju on üks võimalik selgitus bambusevööndi puudumisele Kilimanjarol, kuid ka piirkonna bioloogilisele mitmekesisusele ja endeemiliste liikide vähesusele. Kui see paika peab, siis on Kilimanjaro metsad suurepärane näide nii loomade kui ka inimeste tugevast ja pikaajalisest mõjust Aafrika maastikule.

Alates 1912. aastast on haihtunud üle 80% Kilimanjaro jääkattest. Aastatel 1912–1953 kadus see kiirusega umbes 1% aastas, kuid ajavahemikus 1989–2007 juba umbes 2,5% aastas. Jääkattest, mis oli olemas aastal 2000, oli aastaks 2007 kadunud juba 26%. Kuigi Kilimanjaro jääväljade praegune kahanemine ja õhenemine näib mäe kaheteistkümne millenniumi pikkust ajalugu arvestades üsna ainukordne, langeb see siiski kokku laiaulatusliku liustike taganemisega kogu maailmas väikestel ja keskmistel kõrgustel. Kui midagi ei muutu, saab Kilimanjaro hinnanguliselt täiesti jäävabaks ajavahemikus 2022–2033.